Pilet lapsepõlve

Minu isa garaazi seinal on ühest tsehhoslovakkia tehnikaajakirjast välja lõigatud pilt. Pilt oli seinale liimimise hetkel väga eksklusiivne ja lausa kutsus end vaatama. See on foto Vaz 2108-st. Neid pidi peagi hakkama toodetama - aasta oli siis 1986. Peab ütlema, et see auto oli omamoodi ime ning kõikidest kõige ihaldusväärsematest zigullidest vähemalt paar peajagu üle. Mõelda vaid, põikiasetusega mootor, esisillavedu, seninägematult moodsa joonega kere jne. Kadedate poolt hüütud meisliks, kuid milline roolitunnetus, vaikne tee- ja tuulemüra, milline lõhn.
Täna, 2010 aasta sügise hakul, ei mäletata seda autot enam peaaaegu üldse. Autode elukaar on lühem veel toakoerte omast. Kuid nagu lemmikloom sööbib lapse alateadvusesse, saates täiskasvanut tema surmani, nii kandub täiskasvanu alateadvuses ähmaste mälestustena temaga kaasa ka kõik muu lapsena nähtu ja kogetu. Ja eks ole ju need ohtlikud ja aeglased ning mürisevad seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate autod, bensiinilõhn ning maanteede ääres laisalt vonklevate telefonitraatide kassikangas just need, mis suvalisel hetkel, ette hoiatamata, end jälle ilmutada võivad.

Tegin pisikese arvutuse. Valge mokits, mille eest 1981. aastal ca 5000 rubla pluss ostuluba letti tuli laduda, maksab tänapäeval 1000 krooni. 5000 rubla 300 rublase kuupalga juures tähendab aasta ja 5 kuu teenistust. Kui aga arvestada, et ühes kuus autoostuks üle 50 rubla mingil juhul kõrvale panna ei õnnestunud, siis võiks auto väljateenimiseks kuluv aeg ulatuda pigem nelja aastani ehk 1440 päeva tööni.
Tänasel päeval, 10000 kroonise kuupalga juures kulub siis sama auto ostuks 2 päeva töö. Vahe on 720 kordne !
Kuid veel arvutusi. Mosse 2140 kaalub umbes 1200 kg, mis teeb 0,83 krooni ühe kilo eest. Kui minu väikene poeg endale uue Lego välja kaupleb, mis maksab keskmiselt 200 krooni ning kaalub umbes 50 gr., siis saame kilo hinnaks 4000 krooni. Vahe 4800 kordne. Nüüd päris absurdsusesse minnes, kui mosset või üldse autosid õnnestuks müüa Lego grammihinna alusel, siis ei jõuaks neid pea keegi osta. 1,2 tonnine mosse maksaks sellisel juhul 4 800 000 krooni. See pole muidugi autotööstuses ületamatu number, kuid milline tehnoloogiline kosmos siis selle taga peitub.
Lego on fenomen nagu ma minu mosse.

Puhastus

Anneli "Ilge käsn" ei olnudki nii vale termin, möönsin mustuse alt paljastunud roosteplekke silmitsedes. Salongis vanu istmekatteid rebides peletasin eemale tunnet, et tegelen täiesti vale asjaga. Selle asemel, et kodus remonti teha, et maal muru niita, et Anneliga kord aastas kinos käia...
Krt, tänapäeval pole enam aega autot remontida. Ilmselt sõidamegi nüüd just seepärast töökindlate autodega, et kiire on.
Peale pesu näeb siiski etem välja, eksole.


Selle konkreetse mosse koostekvaliteet on nii jube, et see oli jube ilmselt juba N Liidu asjade kontekstis. Minumeelest on see masin täiesti arulagedalt kokku klopsitud. Ja samas on see täiesti adekvaatne nõukaaja lõpu peegeldus.

Ilge käsn...

..teatas Anneli mulle peale mosse piltidega tutvumist, ning vaatas mind vihaselt pilukil silmadega. "Ahah, hakkad jälle garaazis passima ning eriti nädalavahetuseti. Ise rääkisid, et ostad ilusa ja korras auto. Mida mina siis teen, kui sa kogu aja jälle mingi romu kallal nikerdad". Anneli muidu nii lahked ja südamlikud pruunid silmad pildusid vihasädemeid.

Mõistagi ei saa pahaks panna ühe naisterahva absoluutset asjatundmatust nii spetsiifiliselt elitaarsel alal nagu autod, liiatigi veel Nõukogude Liidu grotesksevõitu autotoodangu hindamisel.

Mina näen siin hoopis muud. Nimelt üks natuke kurvavõitu ja peremehe poolt unustatud Moskvalane, mudelinimetusega 2140, veeres rihma otsa seotult kuulekalt oma uude koju. Ning ainuüksi juba see pisike faktike sisaldab tublit portsu seda loomupärast humanismi, mida iga täie mõistuse juures viibiv meeskodanik vanu autosid ja ka kõiki muid väärikaid asju silmates endas hoomab. Pole ju raske ette kujutada, et kunagi oli ka see auto uus, värske värvi järgi lõhnates veeres ta tehase väravatest laia maailma, täis indu kihutada mööda lööktöö käigus ehitatud sirgeid trasse, mida siis veel ei ääristanud õllepurkide, kilekottide ja vanade autokummide räpane jada.

Kuid muutugem konkreetsemaks. Piltidel olev Moskvits on toodetud 1981. aastal. Masin osteti autoostuloa alusel arhitekti perre. Ostuluba eraldati arhitekti naisele. Auto sõitis, kuni ta oli uus. Mingil hetkel hakkas tal mõningate pisivigade tõttu mootor tõrkuma ja auto jäi lõpuks kasutusest välja. Sõideti ainult suviti, talvel seisis masin garaazis. Esmane mulje on, et auto on siiani heas korras. Tagavedrud on veidi vajunud, esiots aga tublilt kikkis. Amordid toimivad, rooliloks minimaalne. Kummid hea mustriga kuid tõenäoliselt pikast seismisest õige libedad. Mootoriruum on sümpaatne oma lakoonilises lihtsuses. Karburaator on Ziguli oma nagu neid nõukaaja lõpus juba tehases paigaldati. Auto sisu on aga kahjuks pikast seismisest ilmselt rohkem kannatada saanud kui perioodist, mil teda kasutati. Uksepolstrid on kopitanud olemisega ning kõverdunud. Juhiiste on katki. Pindmist roostet esineb õige ohtrasti ning uste kummitihendid on parem välja vahetada. Nii tundubki, et remondi pearõhk saab olema kosmeetilist laadi. Mis plaan täpsemalt käiku läheb, selgub siis, kui 10 - ne aastane mustus survepesuriga maha saab pestud. Hetkel näeb kirjeldatu välja selline: