Päikeseprillid ja näts

Tänapäeva mossemees on väga rikas ja cool !
Selleks, et visata suust näts ning peast päikeseprillid, peab evima teatud koguse enesekindlust. Ilma nätsu ja prillita teatavasti ükski siilipäine jobu toast ei välju. Veel vähem istub ta Ford Mondeosse, pigem käib jala. Üks siilipäine jobu sõidab tavaliselt 7 seeria bemari või äärmisel juhul E klassi MB ga. Mõned Jaapani luksusmargid kaasa arvatud.
Kui see paranähtus on roninud oma kesta nagu piiskopp Alberti sõdalane raudrüüsse Riia asutamise aegu, siis näib, et tema ohjeldamiseks ei piisa ka Zeusi välgunooltest. Kuid ta on vaene. Nii ihult kui hingelt. Hingelt sellepärast, et ta ei tea, kus asub ta auto suunatulelüliti. Ihult seetõttu, et tal on kaelas 10 000 kulline liising ja kasko.

Mees, kes istub mossesse, on jõukamat masti nii ihult, hingelt, kui ka üldiste vaimuannete poolest. (Võimalik, et see ei käi nö originaalmossemeeste kohta, kes liiguvad enamast maarajoonides, vahel ebakainelt ning neid võib ära tunda hobuseraua kujulise vuntshabeme järgi).
Kuid vaadakem faktidele näkku. Kõigepealt on mossemees rikas materiaalses mõttes.
Ütleme, et auto soetamisele kulus tal 3000 krooni. Koos vormistamise, kindlustuse ning vajaliku remondiga kerkib see summa keskmiselt 8000 kroonini. Kui kõrvutada seda tänapäevase piiskop Alberti sõdalase sõiduvahendiga, siis hoobilt on mossemehe taskus noh ütleme veerand milli. See on papp, mis kikitab kõrvu pikajalgsetel blondiinidel, kuid oh häda - mossemees ju ei kanaliseeri oma stressi otse sellise üska. Sest stressi pole.

Kuid sammuke tagasi. Potentsiaalne mossemees pole igapäevane päikeseprillide diileri ja nätsumüüja klient. Need abivahendid jätab ta nõrgematele. Ta ilmub tänavale vahel sassis juustega (kui tal need on), hoiab oma rõivad küll puhtana, kuid ostab neid ka kaltsukast, oskab öelda tere ning on tavaliselt õppinud või isegi lõpetanud mõne kõrgkooli.
Eelkõige ei tule tal puudu enesekindlusest - ta on teadmishimuline, kahtlev, otsiv, katsetav, visa, võimeline viisakalt argumenteerima ning vastase samalaadsete relvade ees ka kapituleeruma - see on inglise härrasmeeste igapäevane praktika. Tema tegutsemine toimub mõõdukas, kuid läbimõeldud tempos. Niisamuti toimib mossemees oma auto juhtkangide taga - raha ja aega ju on.
Kuid veel. Üks vaheda nõukogude lastetoaga kodanik oskab muudki. Tema auto tiivas on auk. Ta keevitab sinna lapi. Ta auto värv on roostene. Ta lihvib selle koleduse maha, surmab osavalt rooste ning katab pinna värske värviga. Mootor jupsib. Jällegi pole probleemi, sest klapid reguleeritakse, toitesüsteem puhastatakse, süüde korrastatakse, vahetatakse ka õlid.
Ütleme lühidalt - mente et manu.

Aga teile, nätsutavad autosportlased - palun ärge hakake jälle halama. Euroopa soolise võrdõiguslikkuse komsjon, rääkimata meie omast, on nonsens. Salam Aleikum !