Kord majja !

Tsehhov

Kui ma olen terve pühapäevase pärastlõuna jooksul õlut trimbanud ning püüdnud teha seda ja teist, peamiselt aga internetis surfanud, mis omakorda ajaraiskamise tõttu süümepiinu tekitab. Kui olen joonud vana tallinnat ning nüüd lõpuks longero juure jõundnud, vot just sel hetkel hakkas mulle näppu Tsehhovi jutustused.
Õu mai gaad, kui hea kraam see on. Esimene jutustus, "Kiri õpetatud naabrile"algab nii:

Kallis Naabrimees !

"Maksim...(isanime olen unustanud, vabandage suuremeelselt!) Vabandage ja andke andeks mulle vanale mehikesele ja rumalale inimeseloomale, et ma võtan julgust Teid tülitada oma armetute sirgeldustega. Juba terve aasta on möödas, kui suvatsesite elama asuda meie ilmakanti minusuguse tühise inimese naabrusesse ja mina ei tunne ikka veel Teid ja Teie ei tunne mind armetut ritsikat. Lubage siis kullakallis naabrimees vähemalt nendesinatse vanainimeste poogstavite kaudu teiega tuttavaks saada, suruda vaimus teie õpetatud kätt ja ütelda Teile tervist Sankt- Peterburgist meie vääritule mandrile jõudmise puhul, kus elutsevad külamehed ja talurahvas, st blebeilik element.."

Noh, kooliajal see vist ei maitsenud, mis ?

Mulle on see aga täpselt kak raz. Hull, kuidas selline kraam mekib, aga eriti veel Turgenev. Filmides on ju meie oma Puustusmaa teinud täiesti fenomenaalse 1814 ne ning ega "Admiral" gi, mis revolutsiooni rõvedast teisenemisest (Koltsaki prismas) 1917 venemaal räägib, pole paha. Kuradi enamlased keerasid suure kultuuri perse raisk !

Aluspüksi Sami

See artikkel: http://www.postimees.ee/?id=336713 on lihtalt rõve. Ma täiesti nõustun, lugupeetud härra Samil on mitmes suhtes õigus. Näiteks üldtuntud eestlase eeslikannatusele viidates. Kuid üldises plaanis on hr Sami lihtsalt soome onubella.

Mul on aina silme ees üks pilt. Koolist, vist 5 ndast või 6 ndast klassist. Suurem poiss tümitab väiksemat. Need mõlemad olid mu klassivennad. Mitte ükski kuradi värdjas ei tee väljagi. Hüppan sellele suuremale selga, muud midagi teha ei oska, jõud üle ei käi. Ja kõikidel sitapeadel on selg meie poole, sest kõigil on midagi just tähtsat teha. Kes nokitseb nina uuristada, kes silmitseb saapapaelasid, kes nägi just huvitavat lindu taevas.
See ongi see 700 aastat.

Need mehed, kes Saaremaa rannikul viikingeid tapsid, need olid teised mehed. Kuid 13. sajandil tulvas Lätist eestisse sellisel hulgal kesksaksamaa seiklejaid, et nendele ei suudetud enam omaette maakondadena vastu panna. Seni aga õitses põhjala pime rauaseppade paganamaa ja ma olen nii uhke selle üle. Aga hiljem, sakslasega, kes on ilmselt maailma kõige süstemaatilisema ja ratsionaalsema tegutsemisega rahvas üldse, pole kooselu kerge. Eriti, kui oled vägivaldselt nende alamaks tehtud.

Sami Lotila esivanematel läks palju lihtsamalt. Birger Jarli aegu http://et.wikipedia.org/wiki/Birger_jarl toimunud esimene ristisõda soome näib rohkem soome ja rootsi sõjameeste ühise seljapesemisena kuulsas soome saunas ja teised kaks ristikäiku ilmselt veel leebematena. Võibolla tuli Rooma paavstile kirjutada mingeid aruandeid sõjategevusest, samas kui soomerootsi vennaskond lihtsalt õlut larpis?

Muistsed eesti vanemad vandusid, et seni, kuni püsib veel ainumaski põlvepikkune poisike, pole sakslastel rahu oodata. (Loe Liivimaa Hendriku kroonikast). Niisugust tapmist ja hävitamist, mis siinmail siis 20 aasta vältel toime pandi, seda ei saa vist filmikski teha sel lihtsal põhjusel, et sellises koguses ketsupit pole lihtsalt maailmas olemas.

Ja niisugusele kultuurilisele ja ajaloolisele eripärale vaatamata latrab see Lotila mingitest ühistest väärtushinnangutest, millest ta ise loodi seab.
Absurd, samale keelkonnale vaatamata pole soomet ja eestis mõtet võrrelda. Ja vastupidi - täiesti erinevale keelele vaatamata on eesti ka Läti ajalugu praktiliselt üks.

Õnneks on meil eestis järgi veel üks muistne sõdalane - Peeter.
Meenutame kasvõi, et kui mingi vene umbkeelne jorss trügib pesula järjekorras lihtsalt vahele, sest ta on harjunud nende tublide eestlastega, kes alati kõigiga nii tohutult hästi läbi saavad, siis tema üllatuseks tuleb tumedapäine (geneetilliselt muidugi mitte eestlane) Peeter ja virutab sellele ülbarile vastu pead.
No miks ei võiks see käitumine olla natuke levinum. Miks ma ise olen selline jobu ja eriti, miks sina selline oled ?
Sami Lotila ajab, ise seda ilmselt taipamata, siiski kohati õiget asja. Ta pakub rohtu, kuigi õige kibedat. Ilmselt ta ise ei tea seda, miks see rohi nii kibe on ja enamgi veel - moraalses mõttes ei tohiks tal sellise rohu väljakirjutamieks mingit õigust olla.

Paratamatult käivad tema artiklid mulle kohutavalt närvidele ja enamasti ajab ta mingit sitta suust välja, suutmata kauaaegsele eestis elamise kogemusele vaatamata eestlaste olemise loogikale pihta saada. Vaadeldes oma kirjatükikestes eestimaad mingilt kujuteldavalt püünelt, kuhu ta end oma kujutluses on ise tõstnud, jumalaga sarnane, tegelikult olemata seda. See, et ta saunas püksid julgeb maha võtta, et tähenda, et ta veel keskaasia sõjaväesaunas suutnuks neitsiks jääda. Kuid enamus eesti mehi tulid vene sõjaväest väärikalt läbi !

PS.

Vaatan, et öö jooksul on Postimehe artiklisse veel mõnusalt asjalikke kommentaare juurde tekkinud. Eriti meeldib mulle mõte, et mida siiski Lotila eesti sotsiaalsüsteemi all mõtleb ja võrdleb. Soome malli ehk. Aga see on ju see, kus heaoluriik inimesed oma toetustega ära rikub. Milleks töötada ja pingutada, kui otseselt pole vaja. Kui mitte kohe, siis pikkamööda just see hoolivus oma kodanike suhtes ongi see, mis ettevõtlikkuse tapab. Pole ettevõtlikke inimesi = pole tugevat riiki.
Ka tänased soomlased pole enam need, kes 39 ndal neile kallale tulnud venelasi karjakaupa teise ilma saatsid. Need olid pahklike kätega, talutööga karastunud jõujuurikad. Tänane lääne ühiskonna inimene arvatavasti läheb ametiühingute eestkutsel tänavatele streikima, kui köögilaualt mobilisatsioonikutse leiaks ja see alukate fetishist, peenikeste ja valgete näppudega Lotila veel kõige esimesena.

Ajal, kui vana euroopa oma hääbuvaid ressursse ümber püüab jagada, kogub muu maailm aina jõudu.
(Vaata http://et.wikipedia.org/wiki/J._R._R._Tolkien . Kui Tolkieni Kääbik ja Sõrmuste isandad pole juba lapsepõlves läbi loetud, siis hakka kohe lugema. See pole mingi muinasjutt, vaatamata kirjutise formaadile. See on peaaegu nagu ettekuulutus ja eelkõige protsesside kirjeldus, mis on aga peaaegu kasutu materjal ilma taustateadmisteta)

Hiinas ei streigi keegi ja kui streigib, siis pannakse seina äärde. India on ka suur tõusev majandus, kuid märgatavalt demokraatlikum, seetõttu on majandusareng vastavalt aeglasem. Ega see kollase rassi tõus ei tule tühjast kohast. Nad teevad ju jubedalt tööd. Euroopas võidakse arutada teemal, et kas majanduse lõputu forsseerimine on jätkusuutlik jne. (Põhimõtteliselt ilma kosmost koloniseeerimata ju tegelikult pole, eks. ) Aga kui aasia kord püsti tõuseb, siis ei huvita neid eurooplaste õhtumaine filosoofia, ametiühingud ega sotsiaalsüsteemid.

Sama on araablastega. Nad saavad vähesega läbi ja on seetõttu peaaegu haavamatud. Oma usu tõttu ka täiesti ükskõiksed elusana püsimise vastu, kui jutt käib dzihaadist. Tohutu jõud.

Minumeelest, ja see pole mingi eriline avastus, on euroopaga 200 aasta pärast finito. Sõltub muidugi, milliseid energiaallikaid peale nafta lõppemist leitakse.
Meenutame kasvõi, mis juhtus läänerooma impeeriumiga, kui nende nafta, st orjad otsa lõppesid. 7. sajandi rooma oli maailma trööstituim paik. See võis olla tolleaegsetele inimestele, kes veel minevikku mäletasid, hullem kui mingi määd mäxi või veemaailma filmi õuduskangastus tänapäeva eurooplasele. Linnaväljakud, mis enne kubisesid skulptuuridest ja purskkaevudest, kus käis vilgas sagimine päeval ning patune ööelu öösel, kus veeti kandetoolides uhkeid senaatoreid ja kust läksid rivisammul läbi rooma leegionid, suled läikima poleeritud kiivrite tippudes uhkelt lehvimas, kus peeti suurejoonelisi vaatemänge ja triumfirongkäike, kui sõjakaarikutega aeti võidu ja hull Galigula oma hobustele kullast talli ehitas (see viimane on küll halb, kuid siiski sümptomaatiline näide). See kõik oli korraga kadunud. Kadus kirjaoskus, kadusid linnad, kadus kaubavahetus, kadus kord. Asemele tulid räpased ja harimatud germaanlased ning tulijaid oli teisigi. Läks kaua aega, enne kui sellest uuesti asja sai ja lugematu hulk põlvkondi viletsuses, harimatuses, õiglusetuses.

Lotila ja muud mömmid vist ei tea seda. Nad ei tea, et ajalool on spiraalsete ringidena kalduvus korduda. Selles valguses on temamoodi vigisejad lihtsalt prügi. Ei oma mingit tähtsust soomlaste ega eestlaste palganumbri võrdlemine (sedagi see mees ei taipa, miks need nii erinevad on) ega muud vähetähtsad asjaolud. Me elame lekkival laeval ja seda leket ei suuda peatada miski. Täpselt nii nagu roomlastel jäi enda vesilastis laev päästmata. Vaja oleks ühiskondlikku revolutsiooni, kus vanad euroopa rahvad, soomlased kaas arvatud, loobuksid oma mugavustsoonist ja hakkaksid elama nagu eestlased. Vähenõudlikult, üpriski töökalt ja ilma nende rumalate streikideta. Siis oleks ehk mingigi lootus konkureerida näiteks hiinaga.

Aga üks asi veel. Hiina on ju teatavasti moderniseeritud kuningriik. Ka stalini venemaa oli kuningriik. Kuningriigis tehakse nii nagu kuningas ütleb. Seetõttu ei streigita iga pisisasja pärast - ei streigita üldse. Hiinlased on jätnud kuningriiklikud riigiinstitutsioonid püsima ning ristanud selle kapitalistliku riigikorraga. Ja palun - majandusime paneb õhku ahmina.

Euroopa suurtes riikides on vaja kuningriike. Hea, kui neid oleks üks. Saksamaa.
Hitleril jäi oma hulluse tõttu see töö pooleli. Aga kui korraks mõelda Hitleri järgsele saksamaale ilma natsionaalsotsialistideta ? Ühtne juhtmine, vali ja täpne kord, eeskujulik ressursikasutus ning meeletu tehnoloogiline õitseng. Ma kaldun unistama, et sellisel juhul ei ukerdaks me siin igaüks omal õuel ja ei tehtaks nii hirmsat lärmi, kui Sarkozii järjekordse vagunitäie mustlasi Balkanile tagasi saadab ning türklased püsiksid kodus, mitte ei imbuks karjakaupa sakslaste söögilaua äärde manulisteks.

Aga see läheb kõik juba liiga kaugele Sami Lotilast, kelle ajakirjanduslik temaatika enamasti aluspükste ümber keerleb ning hoopiski kaugele moskvitsist, mille edenemisest siin pajatama peaksin.

Mootor maha

Kuulasin täna töökojas terve päeva raadiost mingit vene kanalit, kust tuli head vene mussi. Ja et stiili mõttes asi terviklik oleks, tegutsesin mosse kallal. Esmalt eemaldasin käigukasti ja siis mootori. Kollektori ja pükste vahelised poldid läksid muidugi pooleks, kuid rohkem midagi mitte. Pidades stiilihoidmist oluliseks, keerasin auto külili vana kettvintsiga ning mootorigi tõstsin üles sellega. No see asjalik riist, midagi pole öelda.
Üldiselt meenutab kogu see mosse oma üüratus lihtsuses mulle pigem muraveid kui autot. Aga ometigi on see ikkagi auto. Jummel, kui mõnusalt lihtne kõik on. Kuuenda klassi tööõpetuse tunnis tuleks poistel selliseid mossesid lammutada, mitte tsinkplektist karbikesi valtsida - või ma ei teagi, mida tänapäeval õpetatakse - lõnga värvimist sibulakoorega, sest kõik on ju nii leebe ja soorollidel pole enam rolli - kuradi pedesid sigineb nagu seeni peale vihma.

Poltide lahtikeeramisel pole ma varem seda nö põristajat kasutanud. Aastakese tagasi Tööriistamarketist 500 eest ostsin. Nüüd tuli meelde kapipõhjast välja otsida ja proovida. No mine pekki. Lihtsalt teed korra - vrrt - ja polt või mutter kukub põrandale. No jälle hea asi. Viimati, kui ma veel natuke tõsisemalt autoremondiga tegelesin, siis 500 krooni eest sellist vigurit küll ei saanud. Isegi rellakaid ei olnud veel eriti - haige värk.






Assoo, see pragude ja külmumise värk. Ühesõnaga, kui salongikütte vooliku lahti võtsin, tuli sealt veel igavene pahin vedelikku välja. Hakkasin vaatama, et äkki see polegi vesi. Maitsesin. No piirtus see muidugi ei olnud. Antifriis ka mitte, sest see on mürgine, hõkk ja magus. Dosool peaks olema sinine või roheline aga see oli läbipaistev. Ma ei saa aru. Uurisin siis mootoriplokki. Ei ole pragusid. Ja kui oleks, siis ilmselt oleks see vedelik ka sealtkaudu juba kevadel suuremas osas välja voolanud. Samuti peaks salongiradikas olema ribadeks. Esialgu ei leia ma siin ühtegi loogilist seletust... nagu puudub ka ratsionaalne põhjendus sellele, miks ma üldse seda vanarauda oma kätega puutun.

Vesi talvel radikas ?

Hakkasin täna mootorit maha võtma. Esmalt võtsin lahti juhtmed, voolikud ning radika lõdvikud. Ja kujutad sa ette, radikast , kui alumise lõdviku lahti tegin, tuli pahinal välja vett :(
Uurisin mootori plokki kaugelt ja lähedalt, et mõnda pragu avastada. Piilusin ka külmakorke. Pragusid ei leidnud, külmakorgid on paigas.
Auto on seisnud 10 aastat väljas nagu mulle on öeldud. Viimasel talvel polnud ühtegi sula. Mootoriplokil on olnud 10 aasta jooksul võimalus lõhki külmuda, radikast rääkimata. Nüüd tahaks muidugi mootori eriti ruttu maha võtta, et sellesse asja selgust tuua. Niisiis need uudised ei ole head.

Pahteldus

Tööjuures sigines natuke aega ja mina olen kiire poiss seda "õigetele" asjadele kasutama. Igatahes hakkasin uuesti tegutsema, sest nii head mosset, mis mind rahuldaks, ma vaevalt leian.


Et oleks kõigile näha, milliseks see auto peab saama:



Hiljem on hea eesmärki ja teostust võrrelda :)

Animistlik lähenemine.

Animismi peetakse üheks vanimaks religiooni vormiks. Minumeelest tekib see lausa iseenesest. Näiteks lapsepõlves ei olnud mul kahtlustki, et enamuses asjades paikneb mingi vägi, nüüd on moodne öelda, et hing. Kõige suurem animistlik hing peitus minumeelest pommikellas ning et kellavaimu mitte närvi ajada, tuli iga kord hüpata õhku, kui kell lõi. Rituaale oli muidugi teisigi.

Võibolla valge mosse, mis, või öelda siiski kes ?, Anneli poolt Ilgeks Käsnaks ristitu, ei taha nähtavasti varuosadeks muutuda. Ilmselt on mosse hinge lisanimi Visa Hing, sest miks muidu juhtus nii, et piisas mul vaid korraks võtit keerata, kui mootor tasase surinaga käima hakkas. Peale kümne aastast seismist õunapuu all, on see saavutus igatahes tähelepanuväärne.

Tulemused on need, mis loevad.

Kuidas läks lintlihviga ? Hästi, tänan küsimast. Lintlihv, enne kui ta ulatuslikust väärkohtlemisest, mis pika aja jooksul on toime pandud, nüüd lõpuks kokku jooksis, õigustas end igati. Jonnakalt kõva katusevärv muutus pulbriks ning tuiskas mööda keeruka konfiguratsiooniga lihvmasina õhukanaleid pidi atmosfääri. Kui leian lihvmasina rootorile uue laagri ja selle uuesti kokku panen, näitan värvile trääsa.
Olen rääkinud.