Üldiselt meenutab kogu see mosse oma üüratus lihtsuses mulle pigem muraveid kui autot. Aga ometigi on see ikkagi auto. Jummel, kui mõnusalt lihtne kõik on. Kuuenda klassi tööõpetuse tunnis tuleks poistel selliseid mossesid lammutada, mitte tsinkplektist karbikesi valtsida - või ma ei teagi, mida tänapäeval õpetatakse - lõnga värvimist sibulakoorega, sest kõik on ju nii leebe ja soorollidel pole enam rolli - kuradi pedesid sigineb nagu seeni peale vihma.
Poltide lahtikeeramisel pole ma varem seda nö põristajat kasutanud. Aastakese tagasi Tööriistamarketist 500 eest ostsin. Nüüd tuli meelde kapipõhjast välja otsida ja proovida. No mine pekki. Lihtsalt teed korra - vrrt - ja polt või mutter kukub põrandale. No jälle hea asi. Viimati, kui ma veel natuke tõsisemalt autoremondiga tegelesin, siis 500 krooni eest sellist vigurit küll ei saanud. Isegi rellakaid ei olnud veel eriti - haige värk.
Assoo, see pragude ja külmumise värk. Ühesõnaga, kui salongikütte vooliku lahti võtsin, tuli sealt veel igavene pahin vedelikku välja. Hakkasin vaatama, et äkki see polegi vesi. Maitsesin. No piirtus see muidugi ei olnud. Antifriis ka mitte, sest see on mürgine, hõkk ja magus. Dosool peaks olema sinine või roheline aga see oli läbipaistev. Ma ei saa aru. Uurisin siis mootoriplokki. Ei ole pragusid. Ja kui oleks, siis ilmselt oleks see vedelik ka sealtkaudu juba kevadel suuremas osas välja voolanud. Samuti peaks salongiradikas olema ribadeks. Esialgu ei leia ma siin ühtegi loogilist seletust... nagu puudub ka ratsionaalne põhjendus sellele, miks ma üldse seda vanarauda oma kätega puutun.
No comments:
Post a Comment