Saturday, November 20, 2010
Sunday, November 7, 2010
Tsehhov
Kui ma olen terve pühapäevase pärastlõuna jooksul õlut trimbanud ning püüdnud teha seda ja teist, peamiselt aga internetis surfanud, mis omakorda ajaraiskamise tõttu süümepiinu tekitab. Kui olen joonud vana tallinnat ning nüüd lõpuks longero juure jõundnud, vot just sel hetkel hakkas mulle näppu Tsehhovi jutustused.
Õu mai gaad, kui hea kraam see on. Esimene jutustus, "Kiri õpetatud naabrile"algab nii:
Kallis Naabrimees !
"Maksim...(isanime olen unustanud, vabandage suuremeelselt!) Vabandage ja andke andeks mulle vanale mehikesele ja rumalale inimeseloomale, et ma võtan julgust Teid tülitada oma armetute sirgeldustega. Juba terve aasta on möödas, kui suvatsesite elama asuda meie ilmakanti minusuguse tühise inimese naabrusesse ja mina ei tunne ikka veel Teid ja Teie ei tunne mind armetut ritsikat. Lubage siis kullakallis naabrimees vähemalt nendesinatse vanainimeste poogstavite kaudu teiega tuttavaks saada, suruda vaimus teie õpetatud kätt ja ütelda Teile tervist Sankt- Peterburgist meie vääritule mandrile jõudmise puhul, kus elutsevad külamehed ja talurahvas, st blebeilik element.."
Noh, kooliajal see vist ei maitsenud, mis ?
Mulle on see aga täpselt kak raz. Hull, kuidas selline kraam mekib, aga eriti veel Turgenev. Filmides on ju meie oma Puustusmaa teinud täiesti fenomenaalse 1814 ne ning ega "Admiral" gi, mis revolutsiooni rõvedast teisenemisest (Koltsaki prismas) 1917 venemaal räägib, pole paha. Kuradi enamlased keerasid suure kultuuri perse raisk !
Õu mai gaad, kui hea kraam see on. Esimene jutustus, "Kiri õpetatud naabrile"algab nii:
Kallis Naabrimees !
"Maksim...(isanime olen unustanud, vabandage suuremeelselt!) Vabandage ja andke andeks mulle vanale mehikesele ja rumalale inimeseloomale, et ma võtan julgust Teid tülitada oma armetute sirgeldustega. Juba terve aasta on möödas, kui suvatsesite elama asuda meie ilmakanti minusuguse tühise inimese naabrusesse ja mina ei tunne ikka veel Teid ja Teie ei tunne mind armetut ritsikat. Lubage siis kullakallis naabrimees vähemalt nendesinatse vanainimeste poogstavite kaudu teiega tuttavaks saada, suruda vaimus teie õpetatud kätt ja ütelda Teile tervist Sankt- Peterburgist meie vääritule mandrile jõudmise puhul, kus elutsevad külamehed ja talurahvas, st blebeilik element.."
Noh, kooliajal see vist ei maitsenud, mis ?
Mulle on see aga täpselt kak raz. Hull, kuidas selline kraam mekib, aga eriti veel Turgenev. Filmides on ju meie oma Puustusmaa teinud täiesti fenomenaalse 1814 ne ning ega "Admiral" gi, mis revolutsiooni rõvedast teisenemisest (Koltsaki prismas) 1917 venemaal räägib, pole paha. Kuradi enamlased keerasid suure kultuuri perse raisk !
Saturday, November 6, 2010
Aluspüksi Sami
See artikkel: http://www.postimees.ee/?id=336713 on lihtalt rõve. Ma täiesti nõustun, lugupeetud härra Samil on mitmes suhtes õigus. Näiteks üldtuntud eestlase eeslikannatusele viidates. Kuid üldises plaanis on hr Sami lihtsalt soome onubella.
Mul on aina silme ees üks pilt. Koolist, vist 5 ndast või 6 ndast klassist. Suurem poiss tümitab väiksemat. Need mõlemad olid mu klassivennad. Mitte ükski kuradi värdjas ei tee väljagi. Hüppan sellele suuremale selga, muud midagi teha ei oska, jõud üle ei käi. Ja kõikidel sitapeadel on selg meie poole, sest kõigil on midagi just tähtsat teha. Kes nokitseb nina uuristada, kes silmitseb saapapaelasid, kes nägi just huvitavat lindu taevas.
See ongi see 700 aastat.
Need mehed, kes Saaremaa rannikul viikingeid tapsid, need olid teised mehed. Kuid 13. sajandil tulvas Lätist eestisse sellisel hulgal kesksaksamaa seiklejaid, et nendele ei suudetud enam omaette maakondadena vastu panna. Seni aga õitses põhjala pime rauaseppade paganamaa ja ma olen nii uhke selle üle. Aga hiljem, sakslasega, kes on ilmselt maailma kõige süstemaatilisema ja ratsionaalsema tegutsemisega rahvas üldse, pole kooselu kerge. Eriti, kui oled vägivaldselt nende alamaks tehtud.
Sami Lotila esivanematel läks palju lihtsamalt. Birger Jarli aegu http://et.wikipedia.org/wiki/Birger_jarl toimunud esimene ristisõda soome näib rohkem soome ja rootsi sõjameeste ühise seljapesemisena kuulsas soome saunas ja teised kaks ristikäiku ilmselt veel leebematena. Võibolla tuli Rooma paavstile kirjutada mingeid aruandeid sõjategevusest, samas kui soomerootsi vennaskond lihtsalt õlut larpis?
Muistsed eesti vanemad vandusid, et seni, kuni püsib veel ainumaski põlvepikkune poisike, pole sakslastel rahu oodata. (Loe Liivimaa Hendriku kroonikast). Niisugust tapmist ja hävitamist, mis siinmail siis 20 aasta vältel toime pandi, seda ei saa vist filmikski teha sel lihtsal põhjusel, et sellises koguses ketsupit pole lihtsalt maailmas olemas.
Ja niisugusele kultuurilisele ja ajaloolisele eripärale vaatamata latrab see Lotila mingitest ühistest väärtushinnangutest, millest ta ise loodi seab.
Absurd, samale keelkonnale vaatamata pole soomet ja eestis mõtet võrrelda. Ja vastupidi - täiesti erinevale keelele vaatamata on eesti ka Läti ajalugu praktiliselt üks.
Õnneks on meil eestis järgi veel üks muistne sõdalane - Peeter.
Meenutame kasvõi, et kui mingi vene umbkeelne jorss trügib pesula järjekorras lihtsalt vahele, sest ta on harjunud nende tublide eestlastega, kes alati kõigiga nii tohutult hästi läbi saavad, siis tema üllatuseks tuleb tumedapäine (geneetilliselt muidugi mitte eestlane) Peeter ja virutab sellele ülbarile vastu pead.
No miks ei võiks see käitumine olla natuke levinum. Miks ma ise olen selline jobu ja eriti, miks sina selline oled ?
Sami Lotila ajab, ise seda ilmselt taipamata, siiski kohati õiget asja. Ta pakub rohtu, kuigi õige kibedat. Ilmselt ta ise ei tea seda, miks see rohi nii kibe on ja enamgi veel - moraalses mõttes ei tohiks tal sellise rohu väljakirjutamieks mingit õigust olla.
Paratamatult käivad tema artiklid mulle kohutavalt närvidele ja enamasti ajab ta mingit sitta suust välja, suutmata kauaaegsele eestis elamise kogemusele vaatamata eestlaste olemise loogikale pihta saada. Vaadeldes oma kirjatükikestes eestimaad mingilt kujuteldavalt püünelt, kuhu ta end oma kujutluses on ise tõstnud, jumalaga sarnane, tegelikult olemata seda. See, et ta saunas püksid julgeb maha võtta, et tähenda, et ta veel keskaasia sõjaväesaunas suutnuks neitsiks jääda. Kuid enamus eesti mehi tulid vene sõjaväest väärikalt läbi !
PS.
Vaatan, et öö jooksul on Postimehe artiklisse veel mõnusalt asjalikke kommentaare juurde tekkinud. Eriti meeldib mulle mõte, et mida siiski Lotila eesti sotsiaalsüsteemi all mõtleb ja võrdleb. Soome malli ehk. Aga see on ju see, kus heaoluriik inimesed oma toetustega ära rikub. Milleks töötada ja pingutada, kui otseselt pole vaja. Kui mitte kohe, siis pikkamööda just see hoolivus oma kodanike suhtes ongi see, mis ettevõtlikkuse tapab. Pole ettevõtlikke inimesi = pole tugevat riiki.
Ka tänased soomlased pole enam need, kes 39 ndal neile kallale tulnud venelasi karjakaupa teise ilma saatsid. Need olid pahklike kätega, talutööga karastunud jõujuurikad. Tänane lääne ühiskonna inimene arvatavasti läheb ametiühingute eestkutsel tänavatele streikima, kui köögilaualt mobilisatsioonikutse leiaks ja see alukate fetishist, peenikeste ja valgete näppudega Lotila veel kõige esimesena.
Ajal, kui vana euroopa oma hääbuvaid ressursse ümber püüab jagada, kogub muu maailm aina jõudu.
(Vaata http://et.wikipedia.org/wiki/J._R._R._Tolkien . Kui Tolkieni Kääbik ja Sõrmuste isandad pole juba lapsepõlves läbi loetud, siis hakka kohe lugema. See pole mingi muinasjutt, vaatamata kirjutise formaadile. See on peaaegu nagu ettekuulutus ja eelkõige protsesside kirjeldus, mis on aga peaaegu kasutu materjal ilma taustateadmisteta)
Hiinas ei streigi keegi ja kui streigib, siis pannakse seina äärde. India on ka suur tõusev majandus, kuid märgatavalt demokraatlikum, seetõttu on majandusareng vastavalt aeglasem. Ega see kollase rassi tõus ei tule tühjast kohast. Nad teevad ju jubedalt tööd. Euroopas võidakse arutada teemal, et kas majanduse lõputu forsseerimine on jätkusuutlik jne. (Põhimõtteliselt ilma kosmost koloniseeerimata ju tegelikult pole, eks. ) Aga kui aasia kord püsti tõuseb, siis ei huvita neid eurooplaste õhtumaine filosoofia, ametiühingud ega sotsiaalsüsteemid.
Sama on araablastega. Nad saavad vähesega läbi ja on seetõttu peaaegu haavamatud. Oma usu tõttu ka täiesti ükskõiksed elusana püsimise vastu, kui jutt käib dzihaadist. Tohutu jõud.
Minumeelest, ja see pole mingi eriline avastus, on euroopaga 200 aasta pärast finito. Sõltub muidugi, milliseid energiaallikaid peale nafta lõppemist leitakse.
Meenutame kasvõi, mis juhtus läänerooma impeeriumiga, kui nende nafta, st orjad otsa lõppesid. 7. sajandi rooma oli maailma trööstituim paik. See võis olla tolleaegsetele inimestele, kes veel minevikku mäletasid, hullem kui mingi määd mäxi või veemaailma filmi õuduskangastus tänapäeva eurooplasele. Linnaväljakud, mis enne kubisesid skulptuuridest ja purskkaevudest, kus käis vilgas sagimine päeval ning patune ööelu öösel, kus veeti kandetoolides uhkeid senaatoreid ja kust läksid rivisammul läbi rooma leegionid, suled läikima poleeritud kiivrite tippudes uhkelt lehvimas, kus peeti suurejoonelisi vaatemänge ja triumfirongkäike, kui sõjakaarikutega aeti võidu ja hull Galigula oma hobustele kullast talli ehitas (see viimane on küll halb, kuid siiski sümptomaatiline näide). See kõik oli korraga kadunud. Kadus kirjaoskus, kadusid linnad, kadus kaubavahetus, kadus kord. Asemele tulid räpased ja harimatud germaanlased ning tulijaid oli teisigi. Läks kaua aega, enne kui sellest uuesti asja sai ja lugematu hulk põlvkondi viletsuses, harimatuses, õiglusetuses.
Lotila ja muud mömmid vist ei tea seda. Nad ei tea, et ajalool on spiraalsete ringidena kalduvus korduda. Selles valguses on temamoodi vigisejad lihtsalt prügi. Ei oma mingit tähtsust soomlaste ega eestlaste palganumbri võrdlemine (sedagi see mees ei taipa, miks need nii erinevad on) ega muud vähetähtsad asjaolud. Me elame lekkival laeval ja seda leket ei suuda peatada miski. Täpselt nii nagu roomlastel jäi enda vesilastis laev päästmata. Vaja oleks ühiskondlikku revolutsiooni, kus vanad euroopa rahvad, soomlased kaas arvatud, loobuksid oma mugavustsoonist ja hakkaksid elama nagu eestlased. Vähenõudlikult, üpriski töökalt ja ilma nende rumalate streikideta. Siis oleks ehk mingigi lootus konkureerida näiteks hiinaga.
Aga üks asi veel. Hiina on ju teatavasti moderniseeritud kuningriik. Ka stalini venemaa oli kuningriik. Kuningriigis tehakse nii nagu kuningas ütleb. Seetõttu ei streigita iga pisisasja pärast - ei streigita üldse. Hiinlased on jätnud kuningriiklikud riigiinstitutsioonid püsima ning ristanud selle kapitalistliku riigikorraga. Ja palun - majandusime paneb õhku ahmina.
Euroopa suurtes riikides on vaja kuningriike. Hea, kui neid oleks üks. Saksamaa.
Hitleril jäi oma hulluse tõttu see töö pooleli. Aga kui korraks mõelda Hitleri järgsele saksamaale ilma natsionaalsotsialistideta ? Ühtne juhtmine, vali ja täpne kord, eeskujulik ressursikasutus ning meeletu tehnoloogiline õitseng. Ma kaldun unistama, et sellisel juhul ei ukerdaks me siin igaüks omal õuel ja ei tehtaks nii hirmsat lärmi, kui Sarkozii järjekordse vagunitäie mustlasi Balkanile tagasi saadab ning türklased püsiksid kodus, mitte ei imbuks karjakaupa sakslaste söögilaua äärde manulisteks.
Aga see läheb kõik juba liiga kaugele Sami Lotilast, kelle ajakirjanduslik temaatika enamasti aluspükste ümber keerleb ning hoopiski kaugele moskvitsist, mille edenemisest siin pajatama peaksin.
Mul on aina silme ees üks pilt. Koolist, vist 5 ndast või 6 ndast klassist. Suurem poiss tümitab väiksemat. Need mõlemad olid mu klassivennad. Mitte ükski kuradi värdjas ei tee väljagi. Hüppan sellele suuremale selga, muud midagi teha ei oska, jõud üle ei käi. Ja kõikidel sitapeadel on selg meie poole, sest kõigil on midagi just tähtsat teha. Kes nokitseb nina uuristada, kes silmitseb saapapaelasid, kes nägi just huvitavat lindu taevas.
See ongi see 700 aastat.
Need mehed, kes Saaremaa rannikul viikingeid tapsid, need olid teised mehed. Kuid 13. sajandil tulvas Lätist eestisse sellisel hulgal kesksaksamaa seiklejaid, et nendele ei suudetud enam omaette maakondadena vastu panna. Seni aga õitses põhjala pime rauaseppade paganamaa ja ma olen nii uhke selle üle. Aga hiljem, sakslasega, kes on ilmselt maailma kõige süstemaatilisema ja ratsionaalsema tegutsemisega rahvas üldse, pole kooselu kerge. Eriti, kui oled vägivaldselt nende alamaks tehtud.
Sami Lotila esivanematel läks palju lihtsamalt. Birger Jarli aegu http://et.wikipedia.org/wiki/Birger_jarl toimunud esimene ristisõda soome näib rohkem soome ja rootsi sõjameeste ühise seljapesemisena kuulsas soome saunas ja teised kaks ristikäiku ilmselt veel leebematena. Võibolla tuli Rooma paavstile kirjutada mingeid aruandeid sõjategevusest, samas kui soomerootsi vennaskond lihtsalt õlut larpis?
Muistsed eesti vanemad vandusid, et seni, kuni püsib veel ainumaski põlvepikkune poisike, pole sakslastel rahu oodata. (Loe Liivimaa Hendriku kroonikast). Niisugust tapmist ja hävitamist, mis siinmail siis 20 aasta vältel toime pandi, seda ei saa vist filmikski teha sel lihtsal põhjusel, et sellises koguses ketsupit pole lihtsalt maailmas olemas.
Ja niisugusele kultuurilisele ja ajaloolisele eripärale vaatamata latrab see Lotila mingitest ühistest väärtushinnangutest, millest ta ise loodi seab.
Absurd, samale keelkonnale vaatamata pole soomet ja eestis mõtet võrrelda. Ja vastupidi - täiesti erinevale keelele vaatamata on eesti ka Läti ajalugu praktiliselt üks.
Õnneks on meil eestis järgi veel üks muistne sõdalane - Peeter.
Meenutame kasvõi, et kui mingi vene umbkeelne jorss trügib pesula järjekorras lihtsalt vahele, sest ta on harjunud nende tublide eestlastega, kes alati kõigiga nii tohutult hästi läbi saavad, siis tema üllatuseks tuleb tumedapäine (geneetilliselt muidugi mitte eestlane) Peeter ja virutab sellele ülbarile vastu pead.
No miks ei võiks see käitumine olla natuke levinum. Miks ma ise olen selline jobu ja eriti, miks sina selline oled ?
Sami Lotila ajab, ise seda ilmselt taipamata, siiski kohati õiget asja. Ta pakub rohtu, kuigi õige kibedat. Ilmselt ta ise ei tea seda, miks see rohi nii kibe on ja enamgi veel - moraalses mõttes ei tohiks tal sellise rohu väljakirjutamieks mingit õigust olla.
Paratamatult käivad tema artiklid mulle kohutavalt närvidele ja enamasti ajab ta mingit sitta suust välja, suutmata kauaaegsele eestis elamise kogemusele vaatamata eestlaste olemise loogikale pihta saada. Vaadeldes oma kirjatükikestes eestimaad mingilt kujuteldavalt püünelt, kuhu ta end oma kujutluses on ise tõstnud, jumalaga sarnane, tegelikult olemata seda. See, et ta saunas püksid julgeb maha võtta, et tähenda, et ta veel keskaasia sõjaväesaunas suutnuks neitsiks jääda. Kuid enamus eesti mehi tulid vene sõjaväest väärikalt läbi !
PS.
Vaatan, et öö jooksul on Postimehe artiklisse veel mõnusalt asjalikke kommentaare juurde tekkinud. Eriti meeldib mulle mõte, et mida siiski Lotila eesti sotsiaalsüsteemi all mõtleb ja võrdleb. Soome malli ehk. Aga see on ju see, kus heaoluriik inimesed oma toetustega ära rikub. Milleks töötada ja pingutada, kui otseselt pole vaja. Kui mitte kohe, siis pikkamööda just see hoolivus oma kodanike suhtes ongi see, mis ettevõtlikkuse tapab. Pole ettevõtlikke inimesi = pole tugevat riiki.
Ka tänased soomlased pole enam need, kes 39 ndal neile kallale tulnud venelasi karjakaupa teise ilma saatsid. Need olid pahklike kätega, talutööga karastunud jõujuurikad. Tänane lääne ühiskonna inimene arvatavasti läheb ametiühingute eestkutsel tänavatele streikima, kui köögilaualt mobilisatsioonikutse leiaks ja see alukate fetishist, peenikeste ja valgete näppudega Lotila veel kõige esimesena.
Ajal, kui vana euroopa oma hääbuvaid ressursse ümber püüab jagada, kogub muu maailm aina jõudu.
(Vaata http://et.wikipedia.org/wiki/J._R._R._Tolkien . Kui Tolkieni Kääbik ja Sõrmuste isandad pole juba lapsepõlves läbi loetud, siis hakka kohe lugema. See pole mingi muinasjutt, vaatamata kirjutise formaadile. See on peaaegu nagu ettekuulutus ja eelkõige protsesside kirjeldus, mis on aga peaaegu kasutu materjal ilma taustateadmisteta)
Hiinas ei streigi keegi ja kui streigib, siis pannakse seina äärde. India on ka suur tõusev majandus, kuid märgatavalt demokraatlikum, seetõttu on majandusareng vastavalt aeglasem. Ega see kollase rassi tõus ei tule tühjast kohast. Nad teevad ju jubedalt tööd. Euroopas võidakse arutada teemal, et kas majanduse lõputu forsseerimine on jätkusuutlik jne. (Põhimõtteliselt ilma kosmost koloniseeerimata ju tegelikult pole, eks. ) Aga kui aasia kord püsti tõuseb, siis ei huvita neid eurooplaste õhtumaine filosoofia, ametiühingud ega sotsiaalsüsteemid.
Sama on araablastega. Nad saavad vähesega läbi ja on seetõttu peaaegu haavamatud. Oma usu tõttu ka täiesti ükskõiksed elusana püsimise vastu, kui jutt käib dzihaadist. Tohutu jõud.
Minumeelest, ja see pole mingi eriline avastus, on euroopaga 200 aasta pärast finito. Sõltub muidugi, milliseid energiaallikaid peale nafta lõppemist leitakse.
Meenutame kasvõi, mis juhtus läänerooma impeeriumiga, kui nende nafta, st orjad otsa lõppesid. 7. sajandi rooma oli maailma trööstituim paik. See võis olla tolleaegsetele inimestele, kes veel minevikku mäletasid, hullem kui mingi määd mäxi või veemaailma filmi õuduskangastus tänapäeva eurooplasele. Linnaväljakud, mis enne kubisesid skulptuuridest ja purskkaevudest, kus käis vilgas sagimine päeval ning patune ööelu öösel, kus veeti kandetoolides uhkeid senaatoreid ja kust läksid rivisammul läbi rooma leegionid, suled läikima poleeritud kiivrite tippudes uhkelt lehvimas, kus peeti suurejoonelisi vaatemänge ja triumfirongkäike, kui sõjakaarikutega aeti võidu ja hull Galigula oma hobustele kullast talli ehitas (see viimane on küll halb, kuid siiski sümptomaatiline näide). See kõik oli korraga kadunud. Kadus kirjaoskus, kadusid linnad, kadus kaubavahetus, kadus kord. Asemele tulid räpased ja harimatud germaanlased ning tulijaid oli teisigi. Läks kaua aega, enne kui sellest uuesti asja sai ja lugematu hulk põlvkondi viletsuses, harimatuses, õiglusetuses.
Lotila ja muud mömmid vist ei tea seda. Nad ei tea, et ajalool on spiraalsete ringidena kalduvus korduda. Selles valguses on temamoodi vigisejad lihtsalt prügi. Ei oma mingit tähtsust soomlaste ega eestlaste palganumbri võrdlemine (sedagi see mees ei taipa, miks need nii erinevad on) ega muud vähetähtsad asjaolud. Me elame lekkival laeval ja seda leket ei suuda peatada miski. Täpselt nii nagu roomlastel jäi enda vesilastis laev päästmata. Vaja oleks ühiskondlikku revolutsiooni, kus vanad euroopa rahvad, soomlased kaas arvatud, loobuksid oma mugavustsoonist ja hakkaksid elama nagu eestlased. Vähenõudlikult, üpriski töökalt ja ilma nende rumalate streikideta. Siis oleks ehk mingigi lootus konkureerida näiteks hiinaga.
Aga üks asi veel. Hiina on ju teatavasti moderniseeritud kuningriik. Ka stalini venemaa oli kuningriik. Kuningriigis tehakse nii nagu kuningas ütleb. Seetõttu ei streigita iga pisisasja pärast - ei streigita üldse. Hiinlased on jätnud kuningriiklikud riigiinstitutsioonid püsima ning ristanud selle kapitalistliku riigikorraga. Ja palun - majandusime paneb õhku ahmina.
Euroopa suurtes riikides on vaja kuningriike. Hea, kui neid oleks üks. Saksamaa.
Hitleril jäi oma hulluse tõttu see töö pooleli. Aga kui korraks mõelda Hitleri järgsele saksamaale ilma natsionaalsotsialistideta ? Ühtne juhtmine, vali ja täpne kord, eeskujulik ressursikasutus ning meeletu tehnoloogiline õitseng. Ma kaldun unistama, et sellisel juhul ei ukerdaks me siin igaüks omal õuel ja ei tehtaks nii hirmsat lärmi, kui Sarkozii järjekordse vagunitäie mustlasi Balkanile tagasi saadab ning türklased püsiksid kodus, mitte ei imbuks karjakaupa sakslaste söögilaua äärde manulisteks.
Aga see läheb kõik juba liiga kaugele Sami Lotilast, kelle ajakirjanduslik temaatika enamasti aluspükste ümber keerleb ning hoopiski kaugele moskvitsist, mille edenemisest siin pajatama peaksin.
Mootor maha
Kuulasin täna töökojas terve päeva raadiost mingit vene kanalit, kust tuli head vene mussi. Ja et stiili mõttes asi terviklik oleks, tegutsesin mosse kallal. Esmalt eemaldasin käigukasti ja siis mootori. Kollektori ja pükste vahelised poldid läksid muidugi pooleks, kuid rohkem midagi mitte. Pidades stiilihoidmist oluliseks, keerasin auto külili vana kettvintsiga ning mootorigi tõstsin üles sellega. No see asjalik riist, midagi pole öelda.
Üldiselt meenutab kogu see mosse oma üüratus lihtsuses mulle pigem muraveid kui autot. Aga ometigi on see ikkagi auto. Jummel, kui mõnusalt lihtne kõik on. Kuuenda klassi tööõpetuse tunnis tuleks poistel selliseid mossesid lammutada, mitte tsinkplektist karbikesi valtsida - või ma ei teagi, mida tänapäeval õpetatakse - lõnga värvimist sibulakoorega, sest kõik on ju nii leebe ja soorollidel pole enam rolli - kuradi pedesid sigineb nagu seeni peale vihma.
Poltide lahtikeeramisel pole ma varem seda nö põristajat kasutanud. Aastakese tagasi Tööriistamarketist 500 eest ostsin. Nüüd tuli meelde kapipõhjast välja otsida ja proovida. No mine pekki. Lihtsalt teed korra - vrrt - ja polt või mutter kukub põrandale. No jälle hea asi. Viimati, kui ma veel natuke tõsisemalt autoremondiga tegelesin, siis 500 krooni eest sellist vigurit küll ei saanud. Isegi rellakaid ei olnud veel eriti - haige värk.
Assoo, see pragude ja külmumise värk. Ühesõnaga, kui salongikütte vooliku lahti võtsin, tuli sealt veel igavene pahin vedelikku välja. Hakkasin vaatama, et äkki see polegi vesi. Maitsesin. No piirtus see muidugi ei olnud. Antifriis ka mitte, sest see on mürgine, hõkk ja magus. Dosool peaks olema sinine või roheline aga see oli läbipaistev. Ma ei saa aru. Uurisin siis mootoriplokki. Ei ole pragusid. Ja kui oleks, siis ilmselt oleks see vedelik ka sealtkaudu juba kevadel suuremas osas välja voolanud. Samuti peaks salongiradikas olema ribadeks. Esialgu ei leia ma siin ühtegi loogilist seletust... nagu puudub ka ratsionaalne põhjendus sellele, miks ma üldse seda vanarauda oma kätega puutun.
Üldiselt meenutab kogu see mosse oma üüratus lihtsuses mulle pigem muraveid kui autot. Aga ometigi on see ikkagi auto. Jummel, kui mõnusalt lihtne kõik on. Kuuenda klassi tööõpetuse tunnis tuleks poistel selliseid mossesid lammutada, mitte tsinkplektist karbikesi valtsida - või ma ei teagi, mida tänapäeval õpetatakse - lõnga värvimist sibulakoorega, sest kõik on ju nii leebe ja soorollidel pole enam rolli - kuradi pedesid sigineb nagu seeni peale vihma.
Poltide lahtikeeramisel pole ma varem seda nö põristajat kasutanud. Aastakese tagasi Tööriistamarketist 500 eest ostsin. Nüüd tuli meelde kapipõhjast välja otsida ja proovida. No mine pekki. Lihtsalt teed korra - vrrt - ja polt või mutter kukub põrandale. No jälle hea asi. Viimati, kui ma veel natuke tõsisemalt autoremondiga tegelesin, siis 500 krooni eest sellist vigurit küll ei saanud. Isegi rellakaid ei olnud veel eriti - haige värk.
Assoo, see pragude ja külmumise värk. Ühesõnaga, kui salongikütte vooliku lahti võtsin, tuli sealt veel igavene pahin vedelikku välja. Hakkasin vaatama, et äkki see polegi vesi. Maitsesin. No piirtus see muidugi ei olnud. Antifriis ka mitte, sest see on mürgine, hõkk ja magus. Dosool peaks olema sinine või roheline aga see oli läbipaistev. Ma ei saa aru. Uurisin siis mootoriplokki. Ei ole pragusid. Ja kui oleks, siis ilmselt oleks see vedelik ka sealtkaudu juba kevadel suuremas osas välja voolanud. Samuti peaks salongiradikas olema ribadeks. Esialgu ei leia ma siin ühtegi loogilist seletust... nagu puudub ka ratsionaalne põhjendus sellele, miks ma üldse seda vanarauda oma kätega puutun.
Friday, October 29, 2010
Vesi talvel radikas ?
Hakkasin täna mootorit maha võtma. Esmalt võtsin lahti juhtmed, voolikud ning radika lõdvikud. Ja kujutad sa ette, radikast , kui alumise lõdviku lahti tegin, tuli pahinal välja vett :(
Uurisin mootori plokki kaugelt ja lähedalt, et mõnda pragu avastada. Piilusin ka külmakorke. Pragusid ei leidnud, külmakorgid on paigas.
Auto on seisnud 10 aastat väljas nagu mulle on öeldud. Viimasel talvel polnud ühtegi sula. Mootoriplokil on olnud 10 aasta jooksul võimalus lõhki külmuda, radikast rääkimata. Nüüd tahaks muidugi mootori eriti ruttu maha võtta, et sellesse asja selgust tuua. Niisiis need uudised ei ole head.
Uurisin mootori plokki kaugelt ja lähedalt, et mõnda pragu avastada. Piilusin ka külmakorke. Pragusid ei leidnud, külmakorgid on paigas.
Auto on seisnud 10 aastat väljas nagu mulle on öeldud. Viimasel talvel polnud ühtegi sula. Mootoriplokil on olnud 10 aasta jooksul võimalus lõhki külmuda, radikast rääkimata. Nüüd tahaks muidugi mootori eriti ruttu maha võtta, et sellesse asja selgust tuua. Niisiis need uudised ei ole head.
Wednesday, October 20, 2010
Pahteldus
Tööjuures sigines natuke aega ja mina olen kiire poiss seda "õigetele" asjadele kasutama. Igatahes hakkasin uuesti tegutsema, sest nii head mosset, mis mind rahuldaks, ma vaevalt leian.
Et oleks kõigile näha, milliseks see auto peab saama:
Hiljem on hea eesmärki ja teostust võrrelda :)
Et oleks kõigile näha, milliseks see auto peab saama:
Hiljem on hea eesmärki ja teostust võrrelda :)
Wednesday, October 13, 2010
Animistlik lähenemine.
Animismi peetakse üheks vanimaks religiooni vormiks. Minumeelest tekib see lausa iseenesest. Näiteks lapsepõlves ei olnud mul kahtlustki, et enamuses asjades paikneb mingi vägi, nüüd on moodne öelda, et hing. Kõige suurem animistlik hing peitus minumeelest pommikellas ning et kellavaimu mitte närvi ajada, tuli iga kord hüpata õhku, kui kell lõi. Rituaale oli muidugi teisigi.
Võibolla valge mosse, mis, või öelda siiski kes ?, Anneli poolt Ilgeks Käsnaks ristitu, ei taha nähtavasti varuosadeks muutuda. Ilmselt on mosse hinge lisanimi Visa Hing, sest miks muidu juhtus nii, et piisas mul vaid korraks võtit keerata, kui mootor tasase surinaga käima hakkas. Peale kümne aastast seismist õunapuu all, on see saavutus igatahes tähelepanuväärne.
Tulemused on need, mis loevad.
Kuidas läks lintlihviga ? Hästi, tänan küsimast. Lintlihv, enne kui ta ulatuslikust väärkohtlemisest, mis pika aja jooksul on toime pandud, nüüd lõpuks kokku jooksis, õigustas end igati. Jonnakalt kõva katusevärv muutus pulbriks ning tuiskas mööda keeruka konfiguratsiooniga lihvmasina õhukanaleid pidi atmosfääri. Kui leian lihvmasina rootorile uue laagri ja selle uuesti kokku panen, näitan värvile trääsa.
Olen rääkinud.
Võibolla valge mosse, mis, või öelda siiski kes ?, Anneli poolt Ilgeks Käsnaks ristitu, ei taha nähtavasti varuosadeks muutuda. Ilmselt on mosse hinge lisanimi Visa Hing, sest miks muidu juhtus nii, et piisas mul vaid korraks võtit keerata, kui mootor tasase surinaga käima hakkas. Peale kümne aastast seismist õunapuu all, on see saavutus igatahes tähelepanuväärne.
Tulemused on need, mis loevad.
Kuidas läks lintlihviga ? Hästi, tänan küsimast. Lintlihv, enne kui ta ulatuslikust väärkohtlemisest, mis pika aja jooksul on toime pandud, nüüd lõpuks kokku jooksis, õigustas end igati. Jonnakalt kõva katusevärv muutus pulbriks ning tuiskas mööda keeruka konfiguratsiooniga lihvmasina õhukanaleid pidi atmosfääri. Kui leian lihvmasina rootorile uue laagri ja selle uuesti kokku panen, näitan värvile trääsa.
Olen rääkinud.
Tuesday, October 12, 2010
Huvitav olukord.
Kui ma panin lehte kuulutuse, et soovin osta mosse uksi, siis hakati mulle pakkuma rohkesti imeheas korras moskvitseid. Ainult tule ja osta ja hakka sõitma.
Ütleme, et sellised supperpakkumised võtavad vana auto restaureerimise isu sootuks ära, sest eks oli ju vana auto ennistamine üks eriti spetsiifiline ja rafineeritud enesepiinamise viis. Mul kippus jah isu nagu raugema.
Nonii, käisin siis kahte mosset vaatamas. Esimesena püüdsin külastada ühte tädi, kes omasõnutsi täies sõidukorras ja muidu heas korras masina on nõus imeodavalt ära andma. Tädi püüdis mind telefonitsi enda juurde juhatada aga ta oli nii hullult jutukas, et ma ei saanud lõpuks enam üldse pihta, kuhu ma sõitma pean. Tiirutasin mingis x kohas edasi tagasi ja tundsin, kuidas hakkan vaikselt vihaseks muutuma. Lõpuks olin tige nagu tuumapomm, vihast täiesti tuim, viskasin toru hargile, öeldes tädile midagi eriti mürgist. Aga tädi oli visa, helistas uuesti. Mina saatsin ta kuu peale ja õhtul läksin ikkagi uuesti teda otsima ja lõpuks leidsin. Auto oli muidugi vana räim.
Aga täna käisin vaatamas üliheas korras 2140SL, millel müüja sõnutsi originaalvärv, igati tehaseseades jne. Kuna seekord oli kohalejuhatajaks onu, siis päralejõudmisega polnud raskusi. Esimene pilk tuvastas, et tegu pole mitte SL , st supper luksiga nagu sellist marki nimetati, vaid ikkagi tavalise 2140 ga. Auto oli üpris lohakalt üle värvitud, parem esitiib lubamatult kummis, tagastange muljutud. Karbid tungrauakohtade pealt mõlkis, roostet omajagu. Muidu küll jah täiesti sõidukorras. Sümpaatse olemisega onu oli üpris entusiastlik müügimees aga kui kuulis, et mul on mosse vastu huvi, et sellega kui hobiga tegeleda, mitte päris igapäevasõiduks, siis see võttis tal kuraazi tublisti vähemaks. Nii jäi ka see auto minust sinnapaika.
Tunnen nüüd, kuidas vahepeal kokku kuivanud ennistamise tahe hakkab nagu jälle tagasi tulema. Panen vast siiski veel ühe kuulutuse, et olla kindel, et ma mõttetut tööd ei tee. Ühtlasi katsetan oma mosse plekkidel homme rämeriist lintlihvijat. Sel autol on katusel mitusada pisikest roostetäppi, mis on sinna tekkinud tõenäoliselt pikast katte all ummuksis seismisest. Võtan ka aku homme ühes ja bensiini - proovin nimelt mootori käima saama. Ahjaa, väike jupp bensiinivoolikut ka, peaaegu oleks unustanud.
Lisaks huvitab mind vägagi, kuidas tõlgendada spidomeetril olevat läbisõitu 23000 km? On see 23000, 123000 või 223 000 km tegelikult. Mosse spidos ju sadade tuhandete jaoks numbrikoht puudub, mistõttu kõik mossed näivad läbisõidu järgi olevat igavesed noored.
Ütleme, et sellised supperpakkumised võtavad vana auto restaureerimise isu sootuks ära, sest eks oli ju vana auto ennistamine üks eriti spetsiifiline ja rafineeritud enesepiinamise viis. Mul kippus jah isu nagu raugema.
Nonii, käisin siis kahte mosset vaatamas. Esimesena püüdsin külastada ühte tädi, kes omasõnutsi täies sõidukorras ja muidu heas korras masina on nõus imeodavalt ära andma. Tädi püüdis mind telefonitsi enda juurde juhatada aga ta oli nii hullult jutukas, et ma ei saanud lõpuks enam üldse pihta, kuhu ma sõitma pean. Tiirutasin mingis x kohas edasi tagasi ja tundsin, kuidas hakkan vaikselt vihaseks muutuma. Lõpuks olin tige nagu tuumapomm, vihast täiesti tuim, viskasin toru hargile, öeldes tädile midagi eriti mürgist. Aga tädi oli visa, helistas uuesti. Mina saatsin ta kuu peale ja õhtul läksin ikkagi uuesti teda otsima ja lõpuks leidsin. Auto oli muidugi vana räim.
Aga täna käisin vaatamas üliheas korras 2140SL, millel müüja sõnutsi originaalvärv, igati tehaseseades jne. Kuna seekord oli kohalejuhatajaks onu, siis päralejõudmisega polnud raskusi. Esimene pilk tuvastas, et tegu pole mitte SL , st supper luksiga nagu sellist marki nimetati, vaid ikkagi tavalise 2140 ga. Auto oli üpris lohakalt üle värvitud, parem esitiib lubamatult kummis, tagastange muljutud. Karbid tungrauakohtade pealt mõlkis, roostet omajagu. Muidu küll jah täiesti sõidukorras. Sümpaatse olemisega onu oli üpris entusiastlik müügimees aga kui kuulis, et mul on mosse vastu huvi, et sellega kui hobiga tegeleda, mitte päris igapäevasõiduks, siis see võttis tal kuraazi tublisti vähemaks. Nii jäi ka see auto minust sinnapaika.
Tunnen nüüd, kuidas vahepeal kokku kuivanud ennistamise tahe hakkab nagu jälle tagasi tulema. Panen vast siiski veel ühe kuulutuse, et olla kindel, et ma mõttetut tööd ei tee. Ühtlasi katsetan oma mosse plekkidel homme rämeriist lintlihvijat. Sel autol on katusel mitusada pisikest roostetäppi, mis on sinna tekkinud tõenäoliselt pikast katte all ummuksis seismisest. Võtan ka aku homme ühes ja bensiini - proovin nimelt mootori käima saama. Ahjaa, väike jupp bensiinivoolikut ka, peaaegu oleks unustanud.
Lisaks huvitab mind vägagi, kuidas tõlgendada spidomeetril olevat läbisõitu 23000 km? On see 23000, 123000 või 223 000 km tegelikult. Mosse spidos ju sadade tuhandete jaoks numbrikoht puudub, mistõttu kõik mossed näivad läbisõidu järgi olevat igavesed noored.
Friday, October 8, 2010
Diogenes
Diogenes.
Õieti tahtsin ma rääkida frakist. Sellest, kui mitmenda põlve härrasmees selle välja kannab. Aga see pole päris see. Siis mõtlesin, et kirjutan natuke sellest, milleks see blogi üldse on loodud – nimelt mossest, aga tutkit. Mul on kahju, armas retrosõber, aga ma panen su kannatuse proovile. Kui oled nõrk, siis kaota huvi ja kao kus kurat. Kui oled aga pajuvitsa moodi sitke loomusega, siis pole mul sinu pärast muret. Niisugused ongi maa sool ja ma õnnitsan sind, samavõrra kui nean lillade silmadega moetundlikke, närvilise loomusega metroseksuaale.
Mis on aga selle postituse positiivne programm?
See on väärikus. Legend räägib Diogenesest Sinopest. Kord olevat päikese käes mõnuleva Diogenese juurde astunud Makedoonia Aleksander ja öelnud: "Palu mu käest, mida iganes tahad!" Diogenes vastas: "Ära varja mu eest päikest!"
Seda lauset on vist kuulnud kõik, kuid kas see on alati mõistetav? Mulle isiklikult tundub, et mitte. Olgu siis mainitud, et Aleksander Suureks nimetatud Makedoonia kuningas omandas tolleagses maailmas (4. eKr) poliitilise võimu, mida on hiljem üksikisikul samavõrra lootusetu olnud korrrata nagu tänapäeva muusikutel The Beatles´te mõjujõudu kaasaegses popkultuuris. Julius Caesar, kes pärandas maailmale Juliuse kalendri , mis kehtis tsaarivenemaal 1917 aastani, mis omakorda andis minu vanaemale põhjust kõiki daatumeid anda nii vana kui ka uue kalendri järgi, seesama Julius kurvastas väga Aleksander Suure tegudest lugedes, leides, et Aleksander oli vallutanud peaaegu terve maailma enne oma 30 ndat eluaastat, Gaius Julius Caesar selles vanuses aga ei midagi, vä paljude kaunite hetääride südamed ehk. Gallia vallutamise ajaks oli ta hoopiski vanem aga ma ei viitsi hakata arvutama, kui vana täpselt. Jutu mõte on see, et vot nii võimas mees oli Aleksander. Diogenes aga ei tahtnud temalt muud, kui et ole meheks ja astu päikese eest ära. Kui nüüd katuseda seda ajalisse järjekorda seada, siis on selge,et Aleksander kohtas Diogenest enne Pärsia vallutamist aga kurat sellega. See on mõnes mõttes tähtis aga mitte järgneva mõtte kontekstis. Ja nimelt.
Kui sa oled tegija kärbes..noh, mitte nii kõva kui Diogenes, kes elas tünnis..vaid ütleme selline tavaline kärbes, siis peab sinus ikkagi ühte teist leiduma. Sinus peab midagi olema. Sest kui seda pole ja sa sõidad juhtumisi (räpase ja lössivajunud) mossega, siis oled sa lihtsalt üks mats, kes oma frakki välja ei kanna.
Sunday, October 3, 2010
Vanavaralaat
Käisin Tagadi vanavaralaadal. Sain uksetihendid ja raamatu - avtomobil moskvits, mille esimene lause annab teada, et autotehases imeni leninskovo komsomola (AZLK), tehti moskvits 412 tootmisega algust septembris 1967. Niisiis on see mudel minust täpselt aasta vanem.
Selgituseks niipalju, et mudelid 2140 ja 2140 SL ei ole midagi muud, kui legendaarse moskvits 412 värskendused. Näiteks 1981 aasta mudelil ilutseb silt 412 veel uhkelt kalpikambrikaanel.
Mõned fotoklõpsud laadast:
Saturday, October 2, 2010
Maaleht
Panin maalehte kuulutuse, et ostan mosse uksed ja esipõlle.
Nüüd olen paari päeva jooksul vastu võtnud umbes paarkümmend kõnet, peamiselt pensionieas meesterahvastelt, kes elavad enamasti lõunaeestis. Ligemale pooltel juhtudel on kõne taustal olnud kuulda naise õpetussõnu, kuidas täpselt peab rääkima. Ja nagu kokku lepitult, ei tee käredahäälsed pensionärid oma kaasa õpetustest enamasti välja.
Üldiselt on pakutud kõike. Esitiibasid, tagatiibasid, uksi, esipõlle vähemalt neljal korral, mootori ja käigukasti osi. On pakutud täiesti uut käigukasti, istmeid, uksepolstreid, tulesid jne, aga ka terveid autosid. Viljandist tuli pakkumine väga heas korras 2140 SL kohta, mille hinnaks küsib omanik 6000 krooni ja mille läbisõit on 80 000 km. Otepäält on võimalik saada heas sõidukorras 2140 3000 krooniga. Valgamaalt helistas vanem naisterahvas – peab ütlema, et see oli üks nukker kõne. Nimelt on vanemal naisel mees ära surnud. Kuna nad ei olnud ametlikult abielus, siis moskvitsi arvamine pärandvara hulka ning selle vormistamine koos riigilõivuga maksaks 6000 !! krooni. Mõistagi ei ole autot selle hinna eest enam mõtet arvele võtta. Nii ta küsiski minult, kas ma ei tahaks seda masinat varuosadeks – ise oli ta sellest asjast päris suures masenduses.
Ilmselt teen uue nädala alguses kokkuvõtte pakutust ning koostan plaani, mida osta ja kellelt osta.
Tuesday, September 28, 2010
Esimene saak
Käisin Viljandis.
Tallinna poole tagasi sõites olid mul autos üks mosse esiuks, üks tagauks, esikapott ja Izevski mosse esipõll. Kõik uued ja tehase krundi all. Kapotti mul vaja ei lähe, sest originaal on piisavalt korralik, esipõll ei sobi, sest teise mudeli oma.... aga noh tagavaraks ju vaja korjata.
Nüüd on veel puudu vasakpoolne tagauks, pagassiluuk ja esipõll.
Otsustasin mootori maha võtta. Enne katsun ta käima saad, et kuulata, millist häält sealt tuleb ja kas on ehk vaja ka mootoriga midagi teha. Peale tavapärase hoolduse. Ja kui mootor saab maha, mis neid klaasegi siis enam ette jätta. Vaja panna uued tihendid, kui õnnestub hankida, ühtlasi pääseb aknatihendite alla roostet nuhtlema. Nii et, kui trumm läinud, mingu pulgad ka. Vastutasuks saan nüüd ise värvi valida - ei pea enam valgeks tegema. Kui mootor maas, saab ju ka kapotialuse korralikult üle võõbata. Mulle meeldib näiteks selline kollakasoranzikas toon: http://album.ee/node/23311327/50240891
Punane näeb ka väga hea välja: http://lh4.ggpht.com/_u4xdFZxmS9s/R0w91AM7VYI/AAAAAAAABQc/nH2120jYs1M/moskvich-2140.jpg
Tallinna poole tagasi sõites olid mul autos üks mosse esiuks, üks tagauks, esikapott ja Izevski mosse esipõll. Kõik uued ja tehase krundi all. Kapotti mul vaja ei lähe, sest originaal on piisavalt korralik, esipõll ei sobi, sest teise mudeli oma.... aga noh tagavaraks ju vaja korjata.
Nüüd on veel puudu vasakpoolne tagauks, pagassiluuk ja esipõll.
Otsustasin mootori maha võtta. Enne katsun ta käima saad, et kuulata, millist häält sealt tuleb ja kas on ehk vaja ka mootoriga midagi teha. Peale tavapärase hoolduse. Ja kui mootor saab maha, mis neid klaasegi siis enam ette jätta. Vaja panna uued tihendid, kui õnnestub hankida, ühtlasi pääseb aknatihendite alla roostet nuhtlema. Nii et, kui trumm läinud, mingu pulgad ka. Vastutasuks saan nüüd ise värvi valida - ei pea enam valgeks tegema. Kui mootor maas, saab ju ka kapotialuse korralikult üle võõbata. Mulle meeldib näiteks selline kollakasoranzikas toon: http://album.ee/node/23311327/50240891
Punane näeb ka väga hea välja: http://lh4.ggpht.com/_u4xdFZxmS9s/R0w91AM7VYI/AAAAAAAABQc/nH2120jYs1M/moskvich-2140.jpg
Monday, September 20, 2010
Eestimaa mossepoed
Mosseliiga kodulehel on tänuväärne töö ära tehtud ning kokku kogutud mosse juppidega tegelevate kaupluste nimekiri:
http://www.mosseliiga.ee/kauplused.html
http://www.mosseliiga.ee/kauplused.html
Sunday, September 19, 2010
Tagumine stabikas
Kirjutavad ja õpetavad siin, kuidas mossele tagumine stabikas panna. Pidavat stabiilsust suuresti juurde andma. Ära kaob õõtsumine, külgkalle kurvides väheneb...eriti heaks saab veel siis, kui esimene stabikas kahekordne teha. Ma küll pigem otsiks siis jämedama varda..aga ju siis mingi kamm on. Volga oma on vist laiem.
http://autoforum.volgograd.ru/viewtopic.php?t=257
http://autoforum.volgograd.ru/viewtopic.php?t=257
Pimp my moskvits
Jummalast asjalik link.
Venkud ostavad korealaselt mosu ning tuunivad seda mõõdukalt. Algatuseks vahetavad mosse originaal käigukasti ziguli oma vastu ja saavutavad siis spido järgi üle 160 km tunnikiiruse.
Käigukasti vahetus võib sellise auto iseloomu tõesti märgatavalt muuta ning nii räägitakse ka selles saates. Huvitaval kombel räägib üks nendest tuunijatest mingit hullu murrakut - siis taipasin, et see on ukraina keel :)
Vist isegi üks eestiteemaline vihje jookseb läbi - tsjort paberi - nii venelased tavaliselt ei ütle.
http://rutube.ru/tracks/1787022.html?v=e50d4e4f3c8b1fa5deac7cf548d0d33b
Saate nimi on Halloo, garaaz. Minumeelest tegutsevad nad väga sümpaatselt, hoopis inimlikumalt, kui need neegritest rõvetsejad, kes ühes tuntud saates autosid pimbivad.
Lisaks käigukastile vahetavad ka karbussi ziguli oma vastu....njah, käigukasti vahetus on hea mõte. Võibolla tuleks siis veel kusagilt SL i tagadiffer välja otsida.. ?
Venkud ostavad korealaselt mosu ning tuunivad seda mõõdukalt. Algatuseks vahetavad mosse originaal käigukasti ziguli oma vastu ja saavutavad siis spido järgi üle 160 km tunnikiiruse.
Käigukasti vahetus võib sellise auto iseloomu tõesti märgatavalt muuta ning nii räägitakse ka selles saates. Huvitaval kombel räägib üks nendest tuunijatest mingit hullu murrakut - siis taipasin, et see on ukraina keel :)
Vist isegi üks eestiteemaline vihje jookseb läbi - tsjort paberi - nii venelased tavaliselt ei ütle.
http://rutube.ru/tracks/1787022.html?v=e50d4e4f3c8b1fa5deac7cf548d0d33b
Saate nimi on Halloo, garaaz. Minumeelest tegutsevad nad väga sümpaatselt, hoopis inimlikumalt, kui need neegritest rõvetsejad, kes ühes tuntud saates autosid pimbivad.
Lisaks käigukastile vahetavad ka karbussi ziguli oma vastu....njah, käigukasti vahetus on hea mõte. Võibolla tuleks siis veel kusagilt SL i tagadiffer välja otsida.. ?
Thursday, September 16, 2010
Plekitööd 2
Saturday, September 11, 2010
Tjuuning
Nonäe, venemaal osatakse autosid kenamaks teha küll. http://www.tuning93.ru/light_igh.html
Kuigi, minumeelest sobiksid sellisele autole pigem valge äärega pontsakad rehvid nende udupeenikeste neegrikummide asemele. Ja juhiukse ning ribistiku vahel on midagi viltu mumeelest.
Kuigi, minumeelest sobiksid sellisele autole pigem valge äärega pontsakad rehvid nende udupeenikeste neegrikummide asemele. Ja juhiukse ning ribistiku vahel on midagi viltu mumeelest.
Thursday, September 9, 2010
Seik M 2141 sünnist
Kunagine moskvitsiomanik ja pikaajalise mossekogemusega Heinar meenutab ühte Moskvitsi tehasega seotud lugu:
Nimelt saadeti kunagi aastate eest minu sõber, kes töötas sadulsepana ARS`is ja polsterdas muuhulgas võidusõiduautode istmeid ja roole, komandeeringusse Moskva autotehasesse koos paari kaaslasega. Kohapeal võeti neid igati hästi vastu ja tutvustati tehast ja selle toodangut n.ö. kõrgemal tasemel. Mis eesmärgil nimetatud tutvumine toimus, ei mäleta enam. Üks tutvumisobjekte oli "siberi noorte inseneride" poolt projekteeritud M2141. Tehase direktor ei jõudnud ära kiita noormeeste loovat vaimu ja tehnilist geniaalsust. Millegipärast pidi tähtis ametimees korraks lahkuma ja edasine ekskursioon usaldati kellelegi tehase tegelasele. Igatahes vist mitte kõige patriootlikumale, sest ilmselt soovides kaugeid Baltikumi külalisi hämmastada, paljastas ta eesriide taga asuva jaapani auto, mis, oh seda imet, sarnanes uuele mossele, nagu peegelpilt. Tolleaegsete teadmiste baasil ei saa muidugi nõuda, et meie poisid oleksid meeles pidanud japsiauto margi ja mudeli. Kuid et tegemist oli jaapani toodanguga, tunnistas ebapädev ekskursioonijuht ise. Hiljem oli direktor ülimalt ärritunud sellise diskrimineeriva teo tõttu. Muidugi, teades vene konstruktorite lemmiktegevust lääne kolleegide toodangu kopeerimises, ei ole selles loos midagi imekspandavat.
Nimelt saadeti kunagi aastate eest minu sõber, kes töötas sadulsepana ARS`is ja polsterdas muuhulgas võidusõiduautode istmeid ja roole, komandeeringusse Moskva autotehasesse koos paari kaaslasega. Kohapeal võeti neid igati hästi vastu ja tutvustati tehast ja selle toodangut n.ö. kõrgemal tasemel. Mis eesmärgil nimetatud tutvumine toimus, ei mäleta enam. Üks tutvumisobjekte oli "siberi noorte inseneride" poolt projekteeritud M2141. Tehase direktor ei jõudnud ära kiita noormeeste loovat vaimu ja tehnilist geniaalsust. Millegipärast pidi tähtis ametimees korraks lahkuma ja edasine ekskursioon usaldati kellelegi tehase tegelasele. Igatahes vist mitte kõige patriootlikumale, sest ilmselt soovides kaugeid Baltikumi külalisi hämmastada, paljastas ta eesriide taga asuva jaapani auto, mis, oh seda imet, sarnanes uuele mossele, nagu peegelpilt. Tolleaegsete teadmiste baasil ei saa muidugi nõuda, et meie poisid oleksid meeles pidanud japsiauto margi ja mudeli. Kuid et tegemist oli jaapani toodanguga, tunnistas ebapädev ekskursioonijuht ise. Hiljem oli direktor ülimalt ärritunud sellise diskrimineeriva teo tõttu. Muidugi, teades vene konstruktorite lemmiktegevust lääne kolleegide toodangu kopeerimises, ei ole selles loos midagi imekspandavat.
Sutike ajalugu
Tekst pärineb aadressilt :
http://et.wikipedia.org/wiki/Moskvit%C5%A1
http://et.wikipedia.org/wiki/Moskvit%C5%A1
M-2141 ja M-2142 mudelitega lõppes Moskvitšide "sugu" ja Moskvitš kui sõiduautode kaubamärk. Iževski tehas on tegelikult vaid Iževski masinaehitustehase autosid tootev osakond ja algselt sisuliselt täiendav Moskvitšide konveier. See alustas tagasildade tootmisega Moskva tehasele ja iseseisvus täielikult juba ammu ja töötab siiani, kuigi pole suutnud oma mudeleid massiliselt juurutada. Tema toodetud autod kannavad nime "Iž". Esimesed Moskva tehase dokumentatsiooni alusel valmistatud Iž-412-d valmisid 1966. Tagaveolist laugsabakerega mudelit Iž-2126 ОДА toodeti koos selle modifikatsioonidega vähesel hulgal 1993-2005. Selle auto baasmudeli disain on sarnane M-2141 disainiga, armatuurlaud on koguni peaegu identne. Praegu tegeletakse seal põhiliselt autode koostamisega valmisdetailidest nii Vene (VAZ) kui Kaug-Ida ettevõtetele (Hyundai ja KIA). 2008 omandas VAZ, kelle aktsiapakk läks suures osas hiljuti Renaulti kontrolli alla, tehase enamusaktsiad ja plaanib oma tagarattaveoga mudelite tootmise täielikult sinna üle viia.
2006. aasta veebruaris, olles tootnud üle 5 miljoni sõiduauto, läks Moskvitše tootev ettevõte ametlikult pankrotti. Uute autode tootmine oli seal lõppenud juba mitu aastat varem. Detsembris müüdi selle osaliselt säilunud varad oksjonil ja ettevõte lõpetas 2007. aastal tegevuse. Selleks ajaks oli osa tehase sisseseadest laiali tassitud. Asukoha tõttu Moskva südalinnas on tehase territoorium olnud kinnisvarafirmade huvi keskmes. Praegu monteeritakse osas tehasekompleksist Renault' (Dacia) autosid.
Pankroti üheks põhjuseks peetakse seda, et autode arendustöös pöörati rõhku uute luksuslike mudelite loomisele (M-2142), mis aga ei olnud välismaiste analoogidega konkurentsivõimelised nii tehnilises teostuses kui ka kvaliteedi osas ja tõid tehasele kahjumit. Sellisele poliitika tõttu jäi unarusse senise mudeli M-2141 arendus ja kvaliteedi parandamine, mis oleks tõstnud tema konkurentsivõimet.
Moskvitšide ja sarnaste Iž-autode tootmise lõppemine viis selleni, et nõudluse puudumise tõttu pidi Ufaa mootoritehas, mille põhitoodang on lennukite reaktiivmootorid, lõpetama automootorite tootmise.
Wednesday, September 8, 2010
Uksed
Lappisin täna kõrvalistuja ust. Tegin alla uue valtsi ja kulutasin ilmatuma aja. Tagumistel ustel ka põhjad läbi, krt see uste keevitamine on igavene jura. Nüüd tulin koju ja vaatan internetist, et uut, tehasekrundiga kõrvalistuja ust müüakse 100 krooniga. Et nagu mahavisatud päev või nii. Panin kuulutused üles, et ostan tagumised uksed ka uued. Kui hinnad tõesti nii müstilised on, siis ei tasu neid ise mingil juhul keevitada.
Uued uksed on aga minutada ilma pigimattideta. Siit koorubki nüüd järgmine mõte, et vaja pigimatte veidi rohkem ligi võtta ning põhi, rattakoopad ja uksed kõik seest korralikult üle teha. Noorest Tehnikust vist saab - vaja luurele minna. Saab seest müra palju vaiksemaks ning nii ju auto praktiline väärtus aina kasvab.
Aga jah, tänasest päevast on küll kahju. Selle ajaga jõudnuksin tagatiivad ära lappida.
Aga oh kurja, kuidas siin on vaeva nähtud:
http://www.youtube.com/watch?v=f8o9WsyHJ84
Uued uksed on aga minutada ilma pigimattideta. Siit koorubki nüüd järgmine mõte, et vaja pigimatte veidi rohkem ligi võtta ning põhi, rattakoopad ja uksed kõik seest korralikult üle teha. Noorest Tehnikust vist saab - vaja luurele minna. Saab seest müra palju vaiksemaks ning nii ju auto praktiline väärtus aina kasvab.
Aga jah, tänasest päevast on küll kahju. Selle ajaga jõudnuksin tagatiivad ära lappida.
Aga oh kurja, kuidas siin on vaeva nähtud:
http://www.youtube.com/watch?v=f8o9WsyHJ84
Tuesday, September 7, 2010
Roostet on, kuid mitte palju.
Koristasin igasugused istmed ja polstrid eest, et roostele kallale pääseda. Peab ütlema, et pilt pole üldsegi hull. Läbivaid auke esineb tagatiibade alumistes servades, tagatiibade porikoopa servades ja veel siin seal. Ja kuivõrd ma auto juba nii lahti olen viitsinud kiskuda, siis otsustasin ta ka tervenisti üle värvida.
Nüüd on küsimus ajas, palju ma autole seda kulutada saan. Kui tööandja mu murest aru saab, siis võimalik, et õnnestub veel mõned päevad välja kaubelda, et suurema osa tööst tehtud saaks. Asjaolu, et ka tööandjaks mina ise olen, et tee neid läbirääkimisi sugugi lihtsamaks.
Nüüd on küsimus ajas, palju ma autole seda kulutada saan. Kui tööandja mu murest aru saab, siis võimalik, et õnnestub veel mõned päevad välja kaubelda, et suurema osa tööst tehtud saaks. Asjaolu, et ka tööandjaks mina ise olen, et tee neid läbirääkimisi sugugi lihtsamaks.
Monday, September 6, 2010
Mosseklubi
Mossemeeste vennaskond asub siin:
http://mosseklubi.planet.ee/leht/index.php
Järgnevad lingid viitavad mossemeeste kultusfilmile "võidusõitjad" Ehh, mine võta enne külmikust õlut.
http://www.youtube.com/watch?v=FjAt5Ty8eVM&feature=related
http://mosseklubi.planet.ee/leht/index.php
Järgnevad lingid viitavad mossemeeste kultusfilmile "võidusõitjad" Ehh, mine võta enne külmikust õlut.
http://www.youtube.com/watch?v=FjAt5Ty8eVM&feature=related
Filmisoovitus
Näib, et nõukanostalgia elab üle oma esimest tõelist renesaanssi. Telerist näidati äsja esimest osa ENSV meenutavast dokumentaalseriaalist, Haapsalus algavad tuleval nädalal juba kuuendad nostalgiapäevad...
Mälu teeb inimestega imetrikke. Kes siis ei mäletaks oma vanavanemate mälestusi kuldsest eesti esimesest wabariigist - kase otsas kasvanud siis õunad ning öösiti kostnud kuu pealt viiulihelisid. Nüüd räägitakse nõukanostalgiast - so reziimist, mis tappis neljakümnendate alguses meie eliidi, küüditas, vägistas meie rahvast nii vaimselt kui otseselt, kaotas aastakümneteks laste jaoks jõuluvana, ehitas lasnamäe ning tõi meile eesti rahvuse püsimajäämist ohustavalt hulgal NLiidu kodanikke, kelle mentaliteet enamasti kattus nende endi uutes (Lasnamäe) korterites ringi sibavate tarakanide omaga.
Kuid lapsepõlve vastu ei saa. Nagu hr. Orav mäletas öist viiulimuusikat, nii mäletavad paljud Breznevi ajal lapsed uut ja uhket Mustamäed, vingeid sõjaväeparaade, suvesid maal, ringreise mööda venemaa avarusi, pioneerilaagreid, kollaseid kaljavaate, eskimo jäätist, hõredat liiklust ja uimastavat bensiinilõhna, lõpmatult palju kilomeetreid veel asfalteerimata uusi ning sirgeid maanteid ning võibolla isegi seda uhkustunnet sõjaliselt ülivõimsas superriigis elamisest. Neid tundeid ei saa võtta isegi mitte akadeemik Anto Raukas, ega keegi teine, kes täie õigusega nõukasüsteemi pervesset arulagedust maa põhja kiruvad. Lapsepõlvemälestused on ju teatavasti irratsionaased.
Pakun sulle vaatamiseks, nõukaaja laps, kes sa venekeelt enamvähem valdad, tõlgendust Pierre Boulle'i romaani põhjal vändatud filmist "Ahvide planeet".
http://www.youtube.com/watch?v=59ggzDpn3d0&NR=1
Ja peale seda, kui veel viitsimist, siis lühike siberi autokooli reklaamiklipp.
Sina, noor, julge, ettevõtlik, raskusi mittepelgav mees - või naiskodanik. Kui soovid tasuvat tööd, piiramatut arenguvõimalust edasipürgivas kollektiivis, konkuretsivõimelist palka, soovid ise oma aega planeerida ning olla oma aja peremees, siis pakume sulle töökohta seikluslikus keskkonnas. Kasuks tuleb füüsiline jõud, sihikindlus ja leidlikkus.
Kui tunned endas neid omadusi, siis see pakkumine on just sinule:
http://www.youtube.com/watch?v=CdkPu2VAt98&feature=related
Tuleb siiski öelda, et heaks juhiks ei sünnita.
Visa ja järjepidev töö profesionaalse õpetaja juhendamisel, piisav tähelepanu teooriale ja praktikale ning eelkõige usalduslik õpetaja - õpilase vaheline suhe on see, millele oleme rajanud meie autokooli pikaajalised traditsioonid:
http://www.youtube.com/watch?v=v6okkjh0c3U&feature=related
Ära tagane raskuste ees, vaid võitle end pinnale:
http://www.youtube.com/watch?v=g9nJsx8Uyvs&NR=1
Mälu teeb inimestega imetrikke. Kes siis ei mäletaks oma vanavanemate mälestusi kuldsest eesti esimesest wabariigist - kase otsas kasvanud siis õunad ning öösiti kostnud kuu pealt viiulihelisid. Nüüd räägitakse nõukanostalgiast - so reziimist, mis tappis neljakümnendate alguses meie eliidi, küüditas, vägistas meie rahvast nii vaimselt kui otseselt, kaotas aastakümneteks laste jaoks jõuluvana, ehitas lasnamäe ning tõi meile eesti rahvuse püsimajäämist ohustavalt hulgal NLiidu kodanikke, kelle mentaliteet enamasti kattus nende endi uutes (Lasnamäe) korterites ringi sibavate tarakanide omaga.
Kuid lapsepõlve vastu ei saa. Nagu hr. Orav mäletas öist viiulimuusikat, nii mäletavad paljud Breznevi ajal lapsed uut ja uhket Mustamäed, vingeid sõjaväeparaade, suvesid maal, ringreise mööda venemaa avarusi, pioneerilaagreid, kollaseid kaljavaate, eskimo jäätist, hõredat liiklust ja uimastavat bensiinilõhna, lõpmatult palju kilomeetreid veel asfalteerimata uusi ning sirgeid maanteid ning võibolla isegi seda uhkustunnet sõjaliselt ülivõimsas superriigis elamisest. Neid tundeid ei saa võtta isegi mitte akadeemik Anto Raukas, ega keegi teine, kes täie õigusega nõukasüsteemi pervesset arulagedust maa põhja kiruvad. Lapsepõlvemälestused on ju teatavasti irratsionaased.
Pakun sulle vaatamiseks, nõukaaja laps, kes sa venekeelt enamvähem valdad, tõlgendust Pierre Boulle'i romaani põhjal vändatud filmist "Ahvide planeet".
http://www.youtube.com/watch?v=59ggzDpn3d0&NR=1
Ja peale seda, kui veel viitsimist, siis lühike siberi autokooli reklaamiklipp.
Sina, noor, julge, ettevõtlik, raskusi mittepelgav mees - või naiskodanik. Kui soovid tasuvat tööd, piiramatut arenguvõimalust edasipürgivas kollektiivis, konkuretsivõimelist palka, soovid ise oma aega planeerida ning olla oma aja peremees, siis pakume sulle töökohta seikluslikus keskkonnas. Kasuks tuleb füüsiline jõud, sihikindlus ja leidlikkus.
Kui tunned endas neid omadusi, siis see pakkumine on just sinule:
http://www.youtube.com/watch?v=CdkPu2VAt98&feature=related
Tuleb siiski öelda, et heaks juhiks ei sünnita.
Visa ja järjepidev töö profesionaalse õpetaja juhendamisel, piisav tähelepanu teooriale ja praktikale ning eelkõige usalduslik õpetaja - õpilase vaheline suhe on see, millele oleme rajanud meie autokooli pikaajalised traditsioonid:
http://www.youtube.com/watch?v=v6okkjh0c3U&feature=related
Ära tagane raskuste ees, vaid võitle end pinnale:
http://www.youtube.com/watch?v=g9nJsx8Uyvs&NR=1
Subscribe to:
Posts (Atom)